Ööloom ja kummalised olendid.

Ühel unisel keskpäeval, kui ööloom polnud veel päris magama jäänud ega

üles ärganud tekkisid ööloomal imelikud tunded. Ta
tahtis tunda kedagi eriti kummalist, aga kedagi polnud käepärast võtta. Nii ta
läks välja jalutama. Raja peal aga hakkasid
tol päeval juhtuma igasugused imelikud lood…
Üks olend sammus raskel sammul mööda teed ja talle tuli vastu teine.

Esimene naeratas ning teine naeratas ka, sest nad
meeldisid teineteisele. Ööloom piilus neid puu tagant ja imestas endamisi.
Hõõrus siis silmi ja taipas, et selle nägemuse
vastu see ei aidanud.
Aga olenditel oli arenenud ilu meel ning nad kandsid ühtemoodi lillesid oma

kõrva taga. Nad pistsid tervituseks ninad kokku
ja siis nad jälle rõõmustasid. Öölooma nakkatas see rõõmustamine ka.
Siis möödusid teineteisest ning läksid siis kahjuks edasi ning ei kohtunud

samas kohas enam mitte kunagi. Aga nad olid
vähemalt õnnelikud.
Alati tuli üks varem või teine hiljem ning nad ei kohanud enam. sellest oli

kahju sest esimene oli valmis kirjutanud kirja
ja teine oli kirjutanud luuletuse ja kolmas joonistas ilusa pildi.
Neid oli neli. Nad kõik, kes nad ka polnud, liikusid maja suunas ja sujuvalt

kadusid sellesse.
Taevas oli sinine kui esimene olend leidis ennast kappi otsast ning päike oli

juba kõrgel taevas. Teine magas alles kapis
ning talle tundus et kogu aeg on öö ja pime oli ka.
Kolmas ei maganud ültse. tema ei pidanudki magama vaid tema jalutas

neljandaga
kahekesi vannitoas peegli ees ringi ning leidis teda üles. peegel läks katki

ning nad pidid mujale jalutama minema. nad
läksid õue, kus oli päike ja meri ja maa ja palju muud sellist imelikku kraami.
Neljandal oli synnipäev ning ta leidis taskust hamba mille ta oli eelmisel

kolmapäeval ära unustanud ning nüüd oli see juba
kollaseks läinud kuna ta oli taskus vedelenud juba kolm p2eva. neljas
rõõmustas koledal kombel.
Viies piilus kapi tagant aga välja ei pääsenud. ta oli sinna kinni jäänud ega

saanud ennast kuidagi lahti. ta oli proovinud
juba kolm korda.
Kuues oli taldriku juures ning vaatas kuidas ülejäänud neli tükki mööda ilma

ringi olid. viiendat ta ei näinud, see oli
kapi taga peidus. ja ta nuttis natukene. kurb oli tal ka, sest ta oli sinna kinni
jäänud.
seitsmes oli lihtsalt olemas ning piilus kuuenda taskust maailma ning kuues oli

seitsmenda juba täiesti ära unustanud kuni
see köhatas hästi kõvasti ning kuues märkas seda ja aevastas vastuseks. siis
panid nad ninad kokku ning tervitasid
teineteist. lihtsalt viisakuse pärast. neil ei olnud ka arenenud ilu meelt ja ültse
olid nad kuidagi sünge võitu.
neljas märkas seda ning tuli ja tervitas ka neid ning viies istus ikka veel seal

kus ta parajasti istus ja ei liikutanud
ennast ültse. ainult vaatas. neljas pilgutas silmakesi ja ei tervitanud viisakuse
pärast, vaid südamest. ta oli hea. tal
oli ka hea süda.
igapäev oli neil olenditel üks kord päevas vaja teine teist tervitada ning siis

nad võisid jälle omaette olla. sest siis
oli jälle kõik hästi ning sellepärast nad ei saanud üksteisest kaugele minna.
nad oleksid lihtsalt kõik otsa saanud.
kaheksas olend kellest siin juttu polnud oligi läinud üks päev omaette ja hästi

üksinda kaugele teistest ja ta saigi otsa.
see ei olnud tema ega ka teiste olendite jaoks kerge, kuid pikkapeale nad
siiski harjusid ja toibusid sellest. ja kui nad
kolmandal päeval kaheksandat olendit enam ei otsinud, nad said aru, et ta
neil meelest ära ununenud.
tooli jala ümber oli seotud pael. esimene ärkas esimesena ja hakkas sellega

mängima. ta mängis niiviisi mittu tundi ja
tundis sellest kohutavat rõõmu. siis ta läks ja tervitas teist.
teine magas alles. talle tundus, et ei ole veel vaja ärgata. sest oli öö ja pime.

ta oli kapis. aga kui esimene tuli ja
valguse sisse lasi siis ta tervitas esimest. nad läksid iseäranis rõõmsaks ja
hakkasid koos palliga mängima mis siin samas
vedeles. kapi ukse taga olid ka klotsid aga need asjad esimest ja teist ei
huvitanud.
kolmas ärkas kell kolm ja haigutas. nüksas neljandat ja see lendas selja peale

ja hakkas jalgadega sipputama. ta tundis
ennast suht ebamugavalt. see ei meeldinud talle. ta sai pahaseks. kolmas
aitas ta jalgadele ja nad tervitasid. siis
jalutasid nad ümber külmutus kapi esimest ja teist tervitama ning seejärel
alustasid nad neljakesi mängimist. mäng tuli
naljakas. siis tundsid nad kuuendast, viiendast ja seitsmendast puudust. see
kurvastas neid natukene. Kaheksanda olid nad
ära unustanud.
Viies ja kuues ja seitsmes istusid laual ja sõid. neil oli kõht väga tühi. nad

hõikasid ka mängijatele ja need läksid kohe
väga rõõmsamaks ja ronisid ka sööma. söök oli hea.
see maitses kõigile. Lõpuks viiendal sai kõht täis ja ta läks raamatuid uurima,

lihtsalt ajaviiteks, et ei hakkaks igav.
Mingit tagamõtet sel polnud. ta ei osanud ju ültse lugeda. Kui oleks, poleks ta
nähtavast seda asja teinud mida ta
parasjagu tegi. Ta oleks siis hakkanud raamatuid lugema ja ilmselt ei oleks
enam kunagi söömisega vaeva näinud.
Esimene, teine ja kolmas ning ka neljas jätkasid oma mängu. Nad kutsusid ka

kuuenda ja seitsmenda aga nemad ei hoolinud
mängimisest. Neil olid teised huvid. Nad uurisid maailma. Seitsmes uuris seda
kuuenda tasku seest ja kuues vaatas niisama
ringi ja ruudu ning vahel ka kolmnurga sisse mis vedelesid just parasjagu
ligidal maas. ruudu sisse oli kuuenda meelest
väga naljakas vaadata, sest sealt vaatas keegi vastu ka.
Ja siis kadusid kõik olendid väga järsku ära. Ööloom ohkas ja kõndis muretult

edasi.