Ööloom ja kummalised olendid.

Ühel unisel keskpäeval, kui ööloom polnud veel päris magama jäänud ega

üles ärganud tekkisid ööloomal imelikud tunded. Ta
tahtis tunda kedagi eriti kummalist, aga kedagi polnud käepärast võtta. Nii ta
läks välja jalutama. Raja peal aga hakkasid
tol päeval juhtuma igasugused imelikud lood…
Üks olend sammus raskel sammul mööda teed ja talle tuli vastu teine.

Esimene naeratas ning teine naeratas ka, sest nad
meeldisid teineteisele. Ööloom piilus neid puu tagant ja imestas endamisi.
Hõõrus siis silmi ja taipas, et selle nägemuse
vastu see ei aidanud.
Aga olenditel oli arenenud ilu meel ning nad kandsid ühtemoodi lillesid oma

kõrva taga. Nad pistsid tervituseks ninad kokku
ja siis nad jälle rõõmustasid. Öölooma nakkatas see rõõmustamine ka.
Siis möödusid teineteisest ning läksid siis kahjuks edasi ning ei kohtunud

samas kohas enam mitte kunagi. Aga nad olid
vähemalt õnnelikud.
Alati tuli üks varem või teine hiljem ning nad ei kohanud enam. sellest oli

kahju sest esimene oli valmis kirjutanud kirja
ja teine oli kirjutanud luuletuse ja kolmas joonistas ilusa pildi.
Neid oli neli. Nad kõik, kes nad ka polnud, liikusid maja suunas ja sujuvalt

kadusid sellesse.
Taevas oli sinine kui esimene olend leidis ennast kappi otsast ning päike oli

juba kõrgel taevas. Teine magas alles kapis
ning talle tundus et kogu aeg on öö ja pime oli ka.
Kolmas ei maganud ültse. tema ei pidanudki magama vaid tema jalutas

neljandaga
kahekesi vannitoas peegli ees ringi ning leidis teda üles. peegel läks katki

ning nad pidid mujale jalutama minema. nad
läksid õue, kus oli päike ja meri ja maa ja palju muud sellist imelikku kraami.
Neljandal oli synnipäev ning ta leidis taskust hamba mille ta oli eelmisel

kolmapäeval ära unustanud ning nüüd oli see juba
kollaseks läinud kuna ta oli taskus vedelenud juba kolm p2eva. neljas
rõõmustas koledal kombel.
Viies piilus kapi tagant aga välja ei pääsenud. ta oli sinna kinni jäänud ega

saanud ennast kuidagi lahti. ta oli proovinud
juba kolm korda.
Kuues oli taldriku juures ning vaatas kuidas ülejäänud neli tükki mööda ilma

ringi olid. viiendat ta ei näinud, see oli
kapi taga peidus. ja ta nuttis natukene. kurb oli tal ka, sest ta oli sinna kinni
jäänud.
seitsmes oli lihtsalt olemas ning piilus kuuenda taskust maailma ning kuues oli

seitsmenda juba täiesti ära unustanud kuni
see köhatas hästi kõvasti ning kuues märkas seda ja aevastas vastuseks. siis
panid nad ninad kokku ning tervitasid
teineteist. lihtsalt viisakuse pärast. neil ei olnud ka arenenud ilu meelt ja ültse
olid nad kuidagi sünge võitu.
neljas märkas seda ning tuli ja tervitas ka neid ning viies istus ikka veel seal

kus ta parajasti istus ja ei liikutanud
ennast ültse. ainult vaatas. neljas pilgutas silmakesi ja ei tervitanud viisakuse
pärast, vaid südamest. ta oli hea. tal
oli ka hea süda.
igapäev oli neil olenditel üks kord päevas vaja teine teist tervitada ning siis

nad võisid jälle omaette olla. sest siis
oli jälle kõik hästi ning sellepärast nad ei saanud üksteisest kaugele minna.
nad oleksid lihtsalt kõik otsa saanud.
kaheksas olend kellest siin juttu polnud oligi läinud üks päev omaette ja hästi

üksinda kaugele teistest ja ta saigi otsa.
see ei olnud tema ega ka teiste olendite jaoks kerge, kuid pikkapeale nad
siiski harjusid ja toibusid sellest. ja kui nad
kolmandal päeval kaheksandat olendit enam ei otsinud, nad said aru, et ta
neil meelest ära ununenud.
tooli jala ümber oli seotud pael. esimene ärkas esimesena ja hakkas sellega

mängima. ta mängis niiviisi mittu tundi ja
tundis sellest kohutavat rõõmu. siis ta läks ja tervitas teist.
teine magas alles. talle tundus, et ei ole veel vaja ärgata. sest oli öö ja pime.

ta oli kapis. aga kui esimene tuli ja
valguse sisse lasi siis ta tervitas esimest. nad läksid iseäranis rõõmsaks ja
hakkasid koos palliga mängima mis siin samas
vedeles. kapi ukse taga olid ka klotsid aga need asjad esimest ja teist ei
huvitanud.
kolmas ärkas kell kolm ja haigutas. nüksas neljandat ja see lendas selja peale

ja hakkas jalgadega sipputama. ta tundis
ennast suht ebamugavalt. see ei meeldinud talle. ta sai pahaseks. kolmas
aitas ta jalgadele ja nad tervitasid. siis
jalutasid nad ümber külmutus kapi esimest ja teist tervitama ning seejärel
alustasid nad neljakesi mängimist. mäng tuli
naljakas. siis tundsid nad kuuendast, viiendast ja seitsmendast puudust. see
kurvastas neid natukene. Kaheksanda olid nad
ära unustanud.
Viies ja kuues ja seitsmes istusid laual ja sõid. neil oli kõht väga tühi. nad

hõikasid ka mängijatele ja need läksid kohe
väga rõõmsamaks ja ronisid ka sööma. söök oli hea.
see maitses kõigile. Lõpuks viiendal sai kõht täis ja ta läks raamatuid uurima,

lihtsalt ajaviiteks, et ei hakkaks igav.
Mingit tagamõtet sel polnud. ta ei osanud ju ültse lugeda. Kui oleks, poleks ta
nähtavast seda asja teinud mida ta
parasjagu tegi. Ta oleks siis hakkanud raamatuid lugema ja ilmselt ei oleks
enam kunagi söömisega vaeva näinud.
Esimene, teine ja kolmas ning ka neljas jätkasid oma mängu. Nad kutsusid ka

kuuenda ja seitsmenda aga nemad ei hoolinud
mängimisest. Neil olid teised huvid. Nad uurisid maailma. Seitsmes uuris seda
kuuenda tasku seest ja kuues vaatas niisama
ringi ja ruudu ning vahel ka kolmnurga sisse mis vedelesid just parasjagu
ligidal maas. ruudu sisse oli kuuenda meelest
väga naljakas vaadata, sest sealt vaatas keegi vastu ka.
Ja siis kadusid kõik olendid väga järsku ära. Ööloom ohkas ja kõndis muretult

edasi.

Kallaloom ja ööloom lähevad ujuma.

Kord ühel kaunil suvisel päeval tahtsid nad minna ujuma. Ööloom oli sellst

palju rohkem vaimustuses, kuigi ta ei osanud ujuda. Kallaloomale
meeldis ka väga ujuda ga ta ei armastanud vett nii palju. Niisiis, said nad
kokku ja võtsid käest kinni ja hakkasid mere äärde minema.
Kõigepealt küsis kallaloom, et kas ööloom ikka võttis kaasa rätiku ja muud
vajalikud asjad. Ööloom vaatas kotti ja ei leidnud rätikut ja tegi
mossitavat nägu ning jooksis seepeale koju rätiku järele. Kallaloom ootas ja
tegi varbaga ringe tee peale. Kui lõpuks ööloom tagasi oli hakkasid
nad edasi minema ja läksid kuni jõudsidki mere äärde. Ööloom oli oma hea
tuju tagasi saanud ja hakkas lauluviisikest vahepeal ümisema.
Kallaloom seda laulu ei osanud ja ööloom pidi talle seda õpetama.
Kallaloomal oli väga ilus lauluhääl. Kallaloomal läks sellepeale ka meel palju
rõõmsamaks. Ja ööloom tundus ka armsam. Ööloom õpetas, et kõige
tähtsam on suu hästi lahti teha ja küll siis juba häält ka tuleb. Niimoodi
kallaloom ka tegi. Lõpuks, kui päike oli juba kõrgel taevas jõudsid nad päris
vee juurde.
Meri oli hästi sinine ja ilus oli olla ka. Kallaloom pani rätiku maha ja hakkas

kohe päevitama, see meeldis talle kõige rohkem. Ööloom päevitas ka natuke
tema kõrval
aga tal ei olnud sellist päevitamise tuju nagu kallaloomal. Ta ei püsinud üldse
ühe koha peal. Siis kallaloom pahandas temaga natuke, kuna ööloom oli talle
liiva silma
ajanud. Ööloom vabandas viisakalt ja siis nad kallistasid ja leppisid ära. Olid
isegi jälle õnnelikud. Ööloomale see meeldis ja siis rohkem ta ei tahtnud
päevitada ja
nad läksid koos vette. Meri oli jahe ja kallaloom piuksus armsalt ja võdistas
ennast. Külm oli ju ka. Ööloom aga sulpsas pea ees vette ja kui ta peanupp
jälle vee alt
paistis siis kutsus kallaloom teda enda juurde, sest üksi oli tal üsna kõhe
hakkanud. Ööloom natuke pritsis kallalooma ka. Kallaloom piuksus nüüd palju
rohkem ja ta
pahandas ka natuke aga nad naersid ja lõpuks võttis kallaloom oma julguse
kokku ja sulpsas vette. Ja siis ujus kallaloom veel kohe päris palju. Ta tundis
sellest
rõõmu. Nad ullasid ja pritsisid üksteist veega ja neil oli väga lõbus. Selle üle
oli ööloomal ka hea meel. Ööloom ujus vee alt kallalooma juurde ja kõdistas
teda.
Kallaloom hüppas hopsti kõrgele õhku ja ööloomale tegi see palju nalja. Ta
pidi oma kõhust kinni võtma, sest nii naljakas oli tal. Kallaloom uuris teda oma
kulmude
alt ja ta ei olnud sellega üldse rahul, et ööloomal nii palju nalja oli. Aga eriti
pahane ta ka ei olnud.
Lõpuks väsisid nad ära ja hakkasid merest välja minema. Nad tegid seda

hästi aeglaselt, sest mida rohkem kalda poole nad jõudsid, seda
soemaks ka vesi läks. Soe vesi oli hästi mõnus ja kalda juures nad olid hästi
madalas vees pikali mõnda aega. Siis hüppas ööloom püsti ja nad
jooksid võidu liiva peale. Kallaloom kuivatas ennast ruttu ära aga ööloom lasi
päikesel ennast kuivatada, sest ta oli ikkagi enda rätiku maha
unustanud. Kallaloom kuivatas siiski öölooma selga ja ööloom kuivatas
kallaloom selga ka. Kõik see sahmerdamine oli teinud nad väga
uniseks. Nõnda nad pikutasid rätikute peale ja jõid magama. Ööloom võttis
kallalooma kaissu ka natuke. Kui nad lõpuks ärkasid, siis oli juba
päike väga madal. Peaaegu oli ära kadunud. Ainult natukene oraanzi tükki
oligi veel näha. Kõht oli ka jube tühi neil ja nõnda nda otsustasid, et
hakkavad ruttu koju tagasi minema. Ööloom pakkis kõik asjad kokku ja tassis
kallaloma asju ka, sest kallaloom nii palju ei jaksanud tassida.
Kallaloom andis ööloomale musi põse peale selle eest ja ööloom oli õnneli. Ta
saatis kalla tema kapi ukseni ja siis läks ise oma põranda
prakku ja jäi mõnusalt magama. Aga öösel ärkas ta üles, et oma öölooma
asju ajada.

Kallalooma sünnipäev

Ööloom sai teada, et täna on kallaloomal sünnipäev ja otsustas, et ka tema

peab viima kallale kingituse. liilli ja õhupalle. Ta läks ja muretses
endale kõik vajalikud asjad - isegi õhupalli sai ta ningsiis hiilis kapi poole kus
kallaloom elas
oma suhkrutoosis, mille ta oli täitsa üksinda tühjaks söönud. Kallaloomadele
nimelt meeldib väga suhkrut süüa. Ööloomal oli väike ärevus tunne
sees ja sünnipäevad tegid teda kohe eriti rahutuks, kuigi talle meeldis väga
sünnipäevadel käia. Siis ta hingas sügavalt siisse ja tegi :" Hmm"
ning koputas uksele. Vaikus. Midagi ei juhtunud. Ta koputas ettevaatlikult veel
ja siis kostis
kallalooma hele hääl, mis hõikas :"Sisse!"

Ööloom läks sisse ja andis kallaloomale põsemusi ja siis ulatas häbelikult talle

lilled, õhupallju ja siis veel ka kingituse, mis oli pakitud kollase paberi sisse
(Ööloomal
nimelt ei olnud muud värvi paberit pärast seda kui ta oli värvilisi pabereid
kleepinud oma köögi seinale, et lõbusam oleks) aga ta lootis ka et
kallaloomale meeldib
kollane värv. Kallaloom punastas ja loomulikult meeldis talle kõik. Ta oli isegi
väga meelitatud, et nii palju asju korraga toodi. See meeldis ka ööloomale ja
ta kohe
kallistas kallalooma. Nüüd punastasid nad
mõlemad ja olid üsna kohmetud. Aga kallaloom sai elu varem tagasi ja kutsus

öölooma enda poole külla ka. Nad seisid ju kogu selle aja suhkrutoosi kõrval
ja
ööloom polnud kunagi kallaloomal veel külas päriselt käinud. Kui nad olid
sisse roninud siis nägi ööloom et teda oli oodatud. See oli väga vahva. Väike
laud oli keset
toosi ja väikesed toolid ka. Laual olid tassid, kohvi ja tee ning väike tort oli
seal ka ja võileibu oli ka. Nad istusid lauda ja kallaloom kallas öökale teed ja
endale muidugi ka. Nad sõid kõike mis maitses väga hästi ja kooki ja torti ka

mille oli kallaloom täitsa ise küpsetanud. Kallaloomale meeldis
väga küpsetada ja ta küpsetas igapäev natuke midagi. Tal oli selleks väike
küpsetamise vorm isegi endal. Ööloomale maitses kook väga ja ta
oli ka väga rahul kõigega. Lõpuks olid nad saanud kõhu täis ja siis tegi
kallaloom oma kingituse lahti ja
tegi väikese :"Oih!"-i. Ta oli nimelt ülimalt õnnelik, et sai endale roosa

sabalehvi. Just sellist oli ta alati tahtnud ja nüüd oli tal see käes. Ööloom
ütles, et ta võib aidata
seda talle ka saba külge siduda. Nii ta tegigi ja siis sai kallaloom eriti ilusaks.
Ta läks kohe peegi ette ja imetles ennast ja oli näost natuke punane ka ja
meelitatud ka
muidugi. Ta oli ülimalt rahul ja mõnus ning võdistas natuke lahedalt ennast
selle nimel. Ta kallistas öölooma veel natuke ja siis nad hakkasid mängima.
Neile meeldis
igasugu asju mängida. Kõigepealt hakkasid nad kaarte mängima ja ööloom
ültse ei torisenud kui kallaloom võitis, sest oli ju ometi kallalooma sünnipäev ja
siis ei
kõlvanud joriseda ega toriseda, sest siis pidi olema kallal hea meel. Kallal
oligi väga hea meel, sest ta polnud kunagi varem nii palju võitnud ja see tegi
sünnipäeva
veelgi rõõmsamaks. Lõpuks nad väsisid ära ja hakkasid natuke puhkama.
Ööloom võttis oma flöödi ja mängis kallaloomale mõned ilusad lood ja
kallaloom naeratas
armsasti
selle peale, sest talle meeldis naeratada ööloomale. Ööloom oli nüüd jälle

meelitatud ja natuke punasemaks läksid ka tema põsed. Siis nad jäid
tukkuma natuke diivanil ja lõpuks kui õhtu oli juba käes ärkasid nad üles ja
tegid teed ja
sõid veel natuke võileibu, sest neil oli sellisest suurest tukkumisest kõhud

tühjaks saanud. Ööloomale maitsesid kõik võileivad aga suhkruga ja
hapukoorega jättis ta alles, sest ta teadis, et neid meeldib rohkem kallaloomal
süüa väga hea meelega. Nad kallistasid ja siis oli neil veelgi väga
hea meel ja nad jalutasid natuke kapis ringi. Selles kapis oli igasuguseid
huvitavaid asju. Oli suuri kausse, kus sees polnud midagi ja mõne
väiksema sees olid kommid. Neid näidates oli kallaloom eriti uhke. Talle
nimelt maitsesid kommid ka hästi. ÖÖloomale maitsesid ka mõned
kommid ja nad proovisid komme ka natuke, sest kommidest ei saa kunagi
mööda minna, kui sa neid suhu ei pistnud. Nad jagasid ühe suure
kommi kahepeale ära ja siis jalutasid edasi. Tasside vahel mängisid nad
peitust ja taldrikutel tagaajamist. Nii et kalla jooksis ees ja ööloom
jooksis natuke aeglasemalt järel. Lõpuks olid nad väga väsinud ja oli juba
väga hilja ka ning ööloom otsustas koju minna, sest kalla juba
haigutas. Ta kallistas õrnalt kallalooma ja hakkaski minema. Ööloom tegi talle
pai ja vupsas kapi uksest välja. Kalla lehvitas talle ukse vahelt.
Kalla oli väga õnnelik, et tal oli olnud selline tore sünnipäev. Ta läks koju, jõi
natuke teed ja jäi magama. Unes nägi ta kuidas ta oma roosa
lehviga jookseb mööda lillelist aasa ja kuidas ööloom on ka seal. Nad
keerutasid üksteist ja lendasid siis lilledesse ja see kõik lõhnas väga
imeliselt. Päike paistis soojalt ja kallale meeldisid päikesepaistelised päevad
ka väga hästi. Kalla käis ühe lille juurest teise juurde ja nuusutas
neid, siis liigutas oma nina armsalt ja ööloomale tundus see ka väga armas.
Kallaloom piuksus kui ta mesilast nägi ja ääloom pidi teda
kallistama, et ta ei kardaks ja kalla enam ei kartnudki. Mesilased olid nii
suured aga nad ei teinud midagi paha. Nad olid isegi väga sõbralikud...
Siis ärkas kallaloom üles ja oli järgmine hommiks ja tema oli jällegi unine,

kuid väga rahul. Ta jõi teed ja sõi võileibu ning mõtles, et mida ta täna
küpsetab.

Ööloom ja kallaloom tädipoja juures külas.

Tegelikult ei ole ööloom ja kallaloom veel tädipoja juurde külla jõudnud aga

kunagi nad kindlasti ka lähevad talle külla. Tädipoeg on aga neil küll
külas käinud. Tädipoeg on selline veider olevus kellest aru ei saa. Jah just,
mittemidagi ei saa aru aga ometi räägib ta koguaeg asjalikku juttu.

Kallalooma ja öölooma seiklused Lätimaal

Kord ühel imelikul õhtul, kui midagi jälle teha ei olnud ja kallaloom ja ööloom

mööda Tartu linna ringi tuiskasid mõtlesid nad järsku, et peaks õige läti maal
ära
käima. Mõeldud tehtud. Ööloom kallistas kallalooma ja ütles talle et too
olevat kole armas. Kallaloom natukene punastas ja oli väga meelitatud. Siis
ronisid nad ühe
reisija taskusse, kes istus Valga rongi peale. Rong sõitis siuh Valga linna.
Kallaloom ei julgenud aga taskust enam alla hüpata. Niisiis võttis ööloom
kallalooma oma
kaissu ja hüppas koos temaga. Nii ei saanud Kallaloom haiget ega midagi.
Kallaloomale isegi natuke meeldis niiviisi Öölooma kaisus õhus hõljuda. Niisiis
jõudsid nad
lõpuks maa peale ja hakkasid aga valga linnast läti maale minema, nad olid
nii tuhinat täis, et ei vahetanud raha ega ka ei söönud. Läksid piiri punkti ja
ületasid lihtsalt
piiri ja siis tuli neile meelde, et nad ei oska rohkem edasi kuhugi minna.
Hüppasid ühte väiksesse poodi sisse aga seal müüdi ainult läti raha eest ja
nad ei teadnud et
eesti raha saab ka tegelikult võibolla kasutada aga nad ei uurinudki pikemalt
ja kõndisid vaikselt mööda maanteed edasi, et järsku avaneb võimalus Riia
linna jõuda.
Nad jõudsid läti linnast välja ja hakkasid hääletama aga oh häda, ühtegi autot
ei tulnud ega midagi. Ja nad siis läksid küsisid, et kas siit sõidab ka mõni auto
ja bensiini
müüa ütles et ei sõida laupäeviti. Nüüd ei saanud ööloom ega kallaloom enam
midagi aru aga müüa ütles, et kui nad jooksevad siis ehk jõuavad rongi peale
mis viib
neid Riia linna.
Nii siis hakkasid Ööloom ja kallaloom tagasi jooksma ja imekombel jõudsidki
rongi jaama ja said piletid ka ning rongi peale said nad ka ja
puha. Ning siis hakkaski pihta sõit Riia linna. Väljas oli juba kole pimedaks
läinud ja kallaloom pelgas ning puges hästi öölooma kaissu vagunis.
Ööloom ütles küll et ära karda midagi aga kallaloom oli ikka väga hirmul ja
isegi natuke nuttis. Aga siis jäi ta magama ja Ööloom tegi
kallaloomale pai. Kallaloom naeratas isegi natuke unes selle peale. Ja ümises
midagi läbi une, millest Ööloom mitte midagi aru ei saanud.
Küllap oli lihtsalt tal niiviisi hea.
Rong aina sõitis ja sõitis aga midagi ei juhtunud ning pikapeale jäi ka ööloom

magama ja ei ärganud enne kui väljas oli juba täitsa pime ja mitte midagi
näha ei olnud
rongi aknast. Ööloom tundis nälga ja võttis kotist saia ja nosis natuke seda ja
jõu natuke vett ka peale. Kallaloom ärkas ka selle peale ja küsis : "kus me
oleme?"
Ööloom vastas talle et rongis ja siis nad sõid ja jõid jälle natuke ja siis hakkas
kallaloom jälle kartma ja siis jäi ta jälle magama. Ööloomale tundus kallaloom
nii väga
kallis ja ta hakkas muretsema, et küll see Riia sõit võib olla paha mõte. Nad
sõitsid ja sõitsid aga midagi ei juhtunud ja ööloom jäi ka magama.
Siis ärkasid nad lõpuks jälle üles, kell oli juba palju ja varsti pidid nad juba

jõudmagi Riia linna. Ja hakkasidki tuled paistma ja Kallaloom
muretses, et kus me nüüd magama lähme. Ööloom mõtles et otsime hotelli ja
nii nad siis hakkasid üksteise võidu muretsema.
Lõpuks rong siiski peatus ja rongi juht ütles "Riia" ja ööloom ja kallaloom

hüppasid pingipealt üles ja kihutasid välja ja uudistasid kõike enda
ümber. Kallalooma silmad läksid hästi suureks ja armsaks ja ööloomale tegi
see natuke nalja. Kallaloom natuke pahandas ja siis ööloom enam
ei naernud ja siis nad võtsid teineteise käest kinni ja läksid hotelli otsima.
Kõndisid ja kõndisid aga ühtegi hotelli näha ei olnud. Ööloom tegi
kallaloomast pilti ja puha. Lõpuks ostsid nad telefoni kaardi ja siis helistasid
kusagile ja küsisid, et kus teil siin hotell on? Tädi ütles, et vaksalis.
Ja siis nad läksid rongi jaama tagasi aga ikka ei leidnud ja kui nad lõpuks juba
otsisid ja otsisid siis lõpuks väga hilja õhtul nad leidsid ka.
Kirjutasid ennast siis ja läksid siis kohe magama, sest see oli üks väga väsitav
päev olnud ja Kallaloomal oli nii uni. Siiski nad natuke sõid ka
veel. Ja jõid ja pesid ennast puhtaks ka ja siis ronisid voodisse ja võtsid
teineteist hästi kaissu ja nii oli väga hea magada. Soe oli neil niiviisi ka.
Siis enam ei olnudki Lätimaa kallaloomale hirmus vaid tore hoopis

Ööloom igatseb kallalooma

Üks kord kui ööloom oli väga haige, pidi kallaloom ära minema aga ööloom

üldse ei tahtnud et ta ära läheks ja siis ta hakkas kallalooma
metsikult igatsema. Nad kallistasid kohe hästi kaua ja siis kallaloom läkski,
kuigi lubas ruttu tagasi tulla, hakkas ööloom teda ikkagi metsikult
igatsema. Mitte midagi ei tahtnud teha ja lugeda ka ei viitsinud ega midagi. Ta
piilus natuke kapi ja põranda prakku ja telefoni taha ja istus
natuke number nulli peal ja sibas siin ja seal. Sõi isegi natuke suhkrut aga
ikkagi ei olnud hea. Ta isegi vaatas paar korda aknast välja ja mõned
korrad käis ka väljas aga kallalooma ikka ei olnud. Siis läks ta oma koju ja
istus voodile ja hakkas igatsusest kallaloomale kirjutama ja kui ta
niiviisi oli kirjutanud siis lõpuks hakkas ta ka luuletusi kirjutama ja siis ta
kirjutas kohe hästi palju luuletusi ja ööloom mõtles et ei tea kas
kallaloomale need ikka meeldivad. Ta lootis küll. Ta kirjutas need ilusasti
ümber ja mõtles, et kingib need kallaloomale. See peletas natuke
igatsust eemale ja varsti oli ta nii ähmi täis, et ei märganud kui kallaloom oli
juba tagasi ja siis ta jälle rõõmustas ja enam nii väga ei igatsenudki.
Nad kallistasid ja siis oli jälle kõik hästi. Ööloom tegi kavalat nägu aga
kallaloom üldse midagi aru ei saanud ja siis ta küsis, et miks sul nii kaval
nägu on. Ööloom aga ei vastanud ja ulatas kallaloomale hoopis ühe pisikese
paki ja kallaloom rõõmustas, et ta saab kingituse ja oli väga
meelitatud ja õhevil ka. Ta tegi paki ruttu lahti ja kui ta nägi mis seal sees oli
siis ta hüppas ja piuksus rõõmust ja kallistas öölooma ja siis hakkas
luuletusi lugema. Kui ta need kõik läbi oli lugenud kaks korda siis ta andis
ööloomale musi ja ütles, et need on maailma kõige ilusamad
luuletused mida ta lugenud on. Ööloom oli sellest kohe metsikult meelitatud ja
ta ütles et kallaloomast ainult saab nii ilusaid luuletusi kirjutada.
Siis nad istusid jälle maha ja sõid natuke suhkrut ja kallistasid jälle ja
kallaloom muudkui vadistas ja vadistas ja ööloom muudkui kuulas teda,
kallalooma oli ilus kuulata.

Ööloom hakkab kirjanikuks

Ega ööloom ei teadnud täpselt et mis see kirjanikuks hakkamine peaks õige

tähendama aga kuna ta oli leidnu sule ja kunagi ammu ammu
kusagilt kuulnud, et sellega peab kirjutama, siis mõtles, et juu see kirjanik siis
kirjutab. Noh mõeldud tehtud. Ööloom otsis endale vana ajalehe
tüki ja hakkas sinna kirjutama ja kirjutas hästi palju igasugu pisikesi vigureid.
Ise ta nendest midagi aru ei saanud aga kui Kallaloom tuli ja küsis,
et mis ta teeb? Siis Ööloom ütles, et kirjanik olen ja ma olen väga tähtis
tegelane ka veel. Vott. Kallaloom tegi hmm hmm ja läks jalutama aga
ööloom istus edasi ja lõpuks ta tüdines kritseldamisest ära ja mõtles et peaks
midagi põnevamat tegema. Nii ta siis hakkas kallalooma
joonistama. Ja kirjanikuks olemine talle ikka hästi ei meeldinud. Joonistaja
meeldis talle rohkem olla siis ta joonistas ja joonistas ja Kallaloom
hakkas juba mõtlema, et küll see ööloom on veider.
Kui ööloom tuli ja näitas kallaloomale pilti siis kallaloom punastas ja oli
meelitatud. Pilt küll ei meenutanud üldse teda aga sellest polnud lugu,
sest see ei lugenud midagi. Kallaloomale lihtsalt meeldis, et ööloom ei olnudki
teda ära unustanud. Ööloomale meeldis kallaloom ja siis ta
hakkaski lõpuks ainult kallaloomast pilte tegema ja nii sai ööloomast hoopis
kunstnik, mitte kirjanik. Hiljem kaotas ta sule ära ja siis oli ta mõnda
aega kurb aga igakord kui kallaloom teda kallistas siis läks see jälle üle, sest
kallaloom on nii hea mõtles ööloom igakord kui ta teda jälle nägi
või kui nad midagi ette võtsid.

Ööloom leiab kaabu ja sule.

Kallaloom võttis Öölooma käpast kinni ja nad läksid edasi jalutama. Vahepeal

Ööloom natuke pritsis kallalooma, et lõbusam oleks. Siis nad
vadistasid üksteise kõrvadesse ja sikutasid üksteist sabast ja üldse oli neil
väga tore olla. Korraga märkas neid muuseumi valvur ja siis nad
hakkasid valvuri eest ära kihutama. Jooksid hästi kähku üle talu alla ja
värisesid hirmsasti. Ööloom natuke vähem, sest temas oli natuke rohkem
julgust. Siis ta võttis kallalooma oma kaissu ja Kallaloomal ei olnud siis ka
enam üldse nii jube ega hirmus. Valvur ei leidnudki neid üles ja siis oli
ööloomal hea meel ja itsitasid natuke seal talu all. Kallaloom natuke vähem,
sest ta ei julgenud eriti itsitada.
Ja nõnda käibki ööloom nüüd ringi kaabuga ja sulega. Sulg on juba vana ja
räsitud aga ööloom kannab seda erilise uhkusega, ega anna
kellegile luba seda puudutada ega midagi.

Ööloom ja kallaloom mere ääres.

Jälle kord ühel ilusal pärastlõunal kui pilvi taevas ei olnud ei olnud ööloomal ja

kallaloomal enam midagi põnevat toas teha ja nad hakkasid
mõtlema, et mis küll teha võiks. Nad olid just rändamast tagasi ja välja ka
puhanud ja siis nad mõtlesid, et läheks õige merele tere ütlema ja siis
kallaloomale meeldis see mõte ka ja nõnda siis otsustatigi võileivad kaasa
võtta ja jälle väiksele rännule minna.
Ööloom oli küll vahest üksikutel öödel vahel rannas käinud aga see ei olnud

ikkagi nii tore kui koos kallaloomaga minna. Kallaloom alguses ei
tahtnud üldsegi minna aga kui ööloom talle ninale musi andis siis oli ka
Kallaloom kohe kõigega nõus.
Noh võtsid siis võileivad kaasa ja hakkasid aga astuma. Nad trolliga ei osanud

veel sõita ja läksid jala. Pealegi oli kell ka juba nõnda palju, et
ükski aus kodanik enam linnas ringi ei kõndinud aga ööloom ja kallaloom olid
nii õhinal ja ähmi täis, et neid ei peatanud enam küll mittemiski.
Nad vadistasid rõõmsalt maast ja ilmast, nii et ööloom pärast küll midagi
sellest juttuajamisest ei mäletanud.

Reisimine

Ühel tavalisel öösel, kui kõik oli hästi vaikne, kohtusid ööloom ja kallaloom

jälle oma lemmik kohas. See koht on ainult öölooma ja kallalooma
teada, nii et mittekeegi teine seda kunagi teada ei saa. Nad said kokku ja
kallistasid. Kallistamine meeldis nii kallaloomale, kui ka ööloomale
väga. Nad ajasid pisut isekeskis juttugi ja lõpuks otsustati minna matkama.
See oli öölooma ammune unistus. Ta sai väga rõõmsaks, kui kuulis
sellest. Naeratas säravalt ja andis kallaloomale nina peale musi. Hüppas
ümber kallalooma ja kallistas kallalooma kah veel kolm korda. Lepiti
kokku, et järgmise päeva õhtul kohtutakse suure ukse juures.
Ööloom unistas unes koguaeg matkamisest ja magas väga see ööse rahutult.
Koguaeg tuli talle meelde, mida ta peaks veel kaasa võtma ja nii
ta ei saanudki päeval üldse magada. Kui õhtu kätte jõudis oli ööloomal kõik
asjad valmis. Matkakott oli hästi suur ja raske. Seal sees oli väikene
lusikas, üks kausike, pisikene nuga, kahvel ja sooja pidav tass. Termost
ööloom ei viitsinud võtta ja mõtles, et küllap kallaloom võtab. (Kallaloom
võttis ka, aga sellest saad teada kui edasi loed.) Siis olid veel kotis kaks
magamiskotti (ööloom ajas koguaeg sassi teki ja magamiskotti ja tal
oli üpris raske otsustada, et mida ta siis nüüd kaasa peab võtma),üks endale
ja teine kallaloomale, siis oli lisaks veel üks tekk ja telk ka. Ööloom
täpselt ei teadnudki, et kuhu nad lähevad ja võttis kaardi ka kaasa. Rohkem
eriti midagi ei olnudki, ainult veel mõned sokid ja särgid ja püksid ja
muidugi natuke nööri ka. Ööloom tahtis kaabu ka kaasa võtta aga tal ei olnud
veel päris sellist kaabut, mida ta väga hea meelega kanda oleks
tahtnud. Üks roheline oli aga see oli natuke liiga väike ja kõrvad ei mahtunud
ka sinna sisse kuidagi ära. Kui tal oli kõik valmis siis hakkas ta
ennast oma kodust välja uppitama aga tal ei õnnestunud see kuidagi ja lõpuks
ta viskas ennem oma seljakotti välja ja siis ronis ise järele,
niimoodi läks palju ladusamalt ja ta jõudis just täpseks ajaks, ka kallaloom oli
juba kohale tulnud.

Kallaloom teeb pannkooke.

Ööloom kutsus kallalooma enda juurde külla. Kuna kallaloom veel koju ei

tahtnud minna, siis otsustatigi üheskoos põranda prakku minna.
Ööloom ronis praost sisse ja ulatas kallaloomale käpa. Kallaloom aga vastas,
et ta saab ise ka väga hästi ja ööloom võttis käpa ära ja
kallaloom hüppas alla. See meeldis kallaloomale. Kallaloom ronis kohe üles
tagasi ja hüppas uuesti ja tegi jälle ühe imetabase piuksatuse veel.
Ööloomale meeldis see ja ta ütles, et kallaloom võiks veel piuksuda ja siis
kallaloom piuksus päris mitu korda kohe. Ööloom jäi nendega igati
rahule.
Siis läks ta oma pisikese kodukese köögipoolele ja hakkas pannkoogi tainast

tegema. Kuna kallaloomal oli igav siis ta vaatas veidi ringi. Siis
leidis ta väikese tükki kommi ja jooksis sellega öölooma juurde kööki ja küsis
kas ta tohib selle ära süüa. Ööloom lubas. Kallaloom läks väga
rõõmsaks ja ütles ööloomale. Sa oled nii kalla. Ööloom vastas talle ka et tema
on veel kallam. Kohe vihmametsikult kalla. Kallaloom punastas ja
hakkas kommi tükki nosima. Kui tainas valmis sai hakkas ööloom pannkooke
tegema. Suur auru ja suitsu pilv tungis köögist välja. Ja ööloom
jooksis kah. Kallaloom, küsis, et kas ta võib ise siis pannkooke küpsetada ja
kuna ööloom oli natuke ehmatanud sellest suitsust ja kõigest siis
oli ta sellega päri. Kallaloom läks kööki ja hakkas pannkooke küpsetama.
Ööloom tuli siis ka kööki ja vaatas ja imestas kui hästi kallaloom
oskab pannkooke küpsetada. Üldse ei tulnud tossu ega midagi. Seda ta ütles
kallaloomale ka ja oli väga rahul.
Lõpuks sai tainas otsa ja hästi palju pannkooke sai selle asemel. Ööloom tõi

sahvrist moosi ja nad istusid suure ümmarguse nööbi ümber ja
hakkasid pannkooke sööma. Ööloom kiitis kallalooma pannkooke ja kallaloom
oli sellest väga meelitatud.

Tutvumine

"Tere": sosistas kallaloom üle toa. Ööloom pööras pead paremale ja vasakule

ega saanud alguses midagi aru. "Tere õhtust!": sosistas kallaloom natuke
valjemalt.
Ööloomal hakkas imelik ja
ta läks telefoni taha peitu. "Kes sa oled?": küsis ta väriseva häälega. "Ma olen
see nimeta loom kes kapis suhkru tükki sõi": vastas kallaloom ja tuli
ettevaatlikul
sammul telefoni juhtme
juurde.
Ööloom mõtles hoolega järgi. See julgustas teda ja ta oli suuteline ümisema
midagi vastuseks. "Tore oleks sinuga tuttavaks saada.": ütles
kallaloom veidi väriseval häälel natukese aja pärast. Ööloom kergitas kulmu.
"Mis see tutvumine teeb?": küsis ta uudishimust lõhki mineva
häälega. "Noh, Ma tahaks et oleme sõbrad!" : ei osanud kallaloom midagi
enam öelda. "Oleme,": vastas ööloom ja lisas, "Kas ma pean välja ka
tulema?" "See oleks väga tore.": ütles kallaloom veidi lõbustatult.
Ööloom tuli telefoni tagant välja ja ronis mööda juhet alla. Ta ei märganud, et

kallaloom oli sinna tulnud ja kui ta ümber keeras siis nad põrkasid
kokku ja lendasid uppi. Mõlemad piuksusid ehmatuses aga ka rõõmu pärast
natuke. Nad olid ju tuttavaks saanud. Ööloom enam ei kartnud
kallalooma ja kallaloom ei kartnud nii väga öölooma ka. Natuke tegelikult veel
kartis kah.
Siis hammustas Ööloom Kallalooma sabast ja kallaloom tegi ühe hirmsa

piuksatuse ja siis Ööloom ütles oih, ma ei tea. Kallaloom põrnitses oma ette
ja siis ööloom
tõmbas ta pikali nii, et kallalooma püksid katki läksid ja siis arvas kallaloom,
et küll see ööloom on ikka veider olevus. Just just väga veider. Ja nii ta ütleski
sa oled
üks veider olevus ja ta muutus juba natukene julgemaks ka.
Siis ütles ööloom, et sul on nii pikad ripsmed. Need on tädi omad ütles

kallaloom. Hm hm, tegi ööloom. Khm khm tegi kallaloom vastu ja siis
sellest hetkest nad mõistsid teineteist täielikult.
Tead sa hakkame põnevat ronimismängu mängima ütles ööloom. Millist.

Sellist et sina ronid mööda telefoni juhet üles ja siis mina ka või et mina
ronin ennem ja siis tirin sinu ka üles. Eks ole vahva. no jah jõudis kallaloom
vastuseks pomiseda kui ööloom juba tal sabast kinni hoidis ja
sikutas meeleheitlikult. Oh ohkas kallaloom ja leppis oma saatusega.
Lõpuks jõudsid nad üles ja kallaloom tahtis just natuke hinge tõmmata kui

ööloom ta uuesti alla lükkas. eks ole põnev? Ja jah, kahtlemata ütles
kallaloom aga ise
mõtles kui kohutav. Ja siis ei jõudnud kallaloom enam midagi mõelda. Siuh ja
säuh. Üles ja alla. Oh. Eks ole vahva. Ja jah. Üles ja alla ja üles. Appi, mõtles
kallaloom, küll oleks tore kui ma siit ka eluga pääseksin. Oh. See oli ka ta
viimane mõte lähema tunni aja jooksul.
Siis ei tahtnudki järsku ööloom enam ronida, sest talle hakkas tunduma, et

see
kallaloomale eriti ei meeldi. Ööloom tahtsin teada, et mis siis kallaloomale

teha meeldib. Nii ta küsis siis. Mulle meeldib hästi palju suuri komme
süüa vastas kallaloom. Ööloomale meeldisid ka suured kommid ja nad
otsustasid koos kommi otsingutele minna. Kallaloom läks ees ja ööloom
jooksis talle järele. Kallaloom jooksis väga kiiresti, nii et ööloomal oli väga
raske temale järele jõuda.
Korraga kallaloom peatus ja jäi seisma. Tal tuli nimelt hoopis parem mõte.

Nimelt tahtis ta väga hoopis pannkooke süüa. Ööloomale meeldisid
pannkoogid kohe hirmsasti ja see mõte tundus üsna hea. Ka öölooma kõht oli
nimelt kole tühjaks läinud ronimisega.

Kohtumine

Ühel öösel, kui kõik lapsed magasid tegi ööloom oma suured silmad täitsa lahti ja vaatas enda ümber. Ta oli pisut segaduses ja unine oli ta ka veel natuke. Aga peagi sai ta aru, et ta on põranda all, kus on tema kodu. Päeval ta sealt välja küll ei tule, sest talle ei meeldi eriti päikene. Tema armastab pimedat ja sellepärast tal ongi hästi suured silmad, sest muidu ei saa pimedas midagi aru, kui suuri silmi pole. Igal juhul toibus ööloom ehmatusest ja ronis praost välja. Pragu oli natuke kitsas ja ööloom jäi sinna kinni. Ta tegi mõned abitud piuksud aga see ei aidanud ega midagi. Korraga pani keegi tule põlema ja tatsas mööda koridori. Ööloom ehmatas koledasti ära ja vupsas põranda alla tagasi ning isegi värises natuke. Uksed tegid suurt müra ja siis värises kõik öölooma ümber. See ei meeldinud talle eriti. Lõpuks pandi tuled kustu ja kõik jäi siiski meeldivalt vaikseks jälle, kui ööloom oli peaaegu kõik oma lootuse juba kaotamas. Ööloom ronis praost välja, kuulatas hästi teraselt. Keegi sahistas kapis. Ta tegi väga üllatunud ägu ja väga põnevil oli ta ka. Temas kasvas uudishimu ja kui ta kartusest võitu oli juba saanud siis hiilis ta ettevaatlikult ja hääli tegemata kapi juurde. Ööloom piilus ukse alt sisse ja nägi ühte väikest armast olevust, kes istus lusika peal ja maitses üht uhkrutükki, mis oli karbi seest välja kukkunud. Ööloomale hakkas see loom kohe meeldima. Aga ta ei julgenud piuksugi teha. Ta vaatas, kuidas väikeloom sõi suhkrut ja nii oli väga hea seda kummalist elukat piiluda, sest üle pikka aja juhtus midagi põnevat. Korraga pööras kallaloom (sest nii oli ööloom teda mõttes nimetama hakanud) pead ja märkas teda. Mõlemad ehmatasid koledasti ära ja kallaloom lippas tassi taha peitu ja tegi ehmatuse tõttu ühe armsa piuksu kah veel. Kõige ilusama piuksu mida ööloom eales oli kunagi kuulnud. Sellest hetkest ta teadis, et peaks ige kallaloomaga tuttavaks saama. Ta läks ukse juurest ära, et mitte olla tüliks kallaloomale ja kõmpis telefoni juhtme juurde. Ta oli natuke kurb ka. Siis ronis ta mööda traati ülespoole natuke ja kui pool teed oli läbi, siis lasi ta lahti ja liugles mööda kaablit allapoole. See rõõmustas teda pisut aga mitte palju. Ta ei märganudki, et pisikesed silmad teda ukse vahelt piilusid. Kallaloomale oli ööloom ka üks ütlemata huvitav olevus ja armas ka. Ööloom liugles veel paar korda ja ronis siis lõpuks telefoni peale. Seal ei osanud ta midagi targemat teha, kui istus number kahe peale ja mõtles natuke järele. Telefon hakkas sellepeale vaikselt piuksuma. Kallaloom hiilis ukse juures natuke eemale, kus seisis üks tool ja kallaloom peitis ennast selle taha. Ööloom tegi nagu ta ei oleks seda märganud.