Kiusu tuju

Ühel tuulisel õhtul sügisel.. kui sada akna taga märga vihma. Mõtles kallaloom oma pisikesi armsaid mõtteid. Vaatas vihma ja nukker oli olla. Midagi polnud teha. Ööloom nahistas kusagil kaugel toa teises nurgas. Ühesõnaga tal oli tegemist. Just nii ta oli kallaloomale öelnud. Kallaloom sai aru küll et vahest peab kohe üleliia palju asju nahistama midagi teises toa nurgas aga ta ei tahtnud tegelikult kuidagi sellega leppida, sest nii oli üpris igav. Just. Ja sellepärast vaatas ta nüüd aknast välja ja mossitas ka natuke. Aga ainult natukke sest rohkem ei olnud vaja. Kedagi polnud ju parajast vaatamas ka. Nijah. Nii istudes kerkis Kallalooma pähe üks kaval plaan. Väga kaval. Ta ise oli ka üllatanud et sellised asjad tal peas tekkivad. Tavaliselt ei tekkinud selliseid asju. Aga ilmselt oli selles vihm ja igavus süüdi. Tal tuli kohe selline torisemise tuju ka peale. Mõtlemisest polnud abi ja kallaloom loobus sellest igavast tegevusest üsna ruttu. Järsku lendas akna vastu üks vahtraleht. Kallaloom tegi piiiks! ja hüppas päris kõrgele õhku. Ta nimelt ehmatas pisut. Natuke rohkem kui pisut aga siiski ehmatas. Ja siis läks öölooma kiusamise tuju üle. Ja igavus läks ka üle. Kallaloom liugles mööda kardinaid päris osavalt alla ja sibas oma kapi poole. Tal tuli suur tahtmine natuke suhkurt selle suure ehmatamise peale süüa. Suhkur tegi rõõmsaks ja pealegi maitses ka hästi.

Lahkumine

Ühel õhtul kui kõik oli päris vaikne ja päike oli ammu kadunud istus ööloom kena klotsi peal ja kõigutas jalgu ning oli mõttes. Tegelikult ta ei mõelnud midagi sest ta ei osanud arvata et ilma mõtlemata on vahest ka päris tore olla. Nõnda kiigutades ja kõikudes ei tulnud ikka ühtegi head mõtet ja siis oli kõik ikka nii vaikne et lausa hirm võis hakkata.