Kallalooma ja öölooma seiklused Lätimaal

Kord ühel imelikul õhtul, kui midagi jälle teha ei olnud ja kallaloom ja ööloom

mööda Tartu linna ringi tuiskasid mõtlesid nad järsku, et peaks õige läti maal
ära
käima. Mõeldud tehtud. Ööloom kallistas kallalooma ja ütles talle et too
olevat kole armas. Kallaloom natukene punastas ja oli väga meelitatud. Siis
ronisid nad ühe
reisija taskusse, kes istus Valga rongi peale. Rong sõitis siuh Valga linna.
Kallaloom ei julgenud aga taskust enam alla hüpata. Niisiis võttis ööloom
kallalooma oma
kaissu ja hüppas koos temaga. Nii ei saanud Kallaloom haiget ega midagi.
Kallaloomale isegi natuke meeldis niiviisi Öölooma kaisus õhus hõljuda. Niisiis
jõudsid nad
lõpuks maa peale ja hakkasid aga valga linnast läti maale minema, nad olid
nii tuhinat täis, et ei vahetanud raha ega ka ei söönud. Läksid piiri punkti ja
ületasid lihtsalt
piiri ja siis tuli neile meelde, et nad ei oska rohkem edasi kuhugi minna.
Hüppasid ühte väiksesse poodi sisse aga seal müüdi ainult läti raha eest ja
nad ei teadnud et
eesti raha saab ka tegelikult võibolla kasutada aga nad ei uurinudki pikemalt
ja kõndisid vaikselt mööda maanteed edasi, et järsku avaneb võimalus Riia
linna jõuda.
Nad jõudsid läti linnast välja ja hakkasid hääletama aga oh häda, ühtegi autot
ei tulnud ega midagi. Ja nad siis läksid küsisid, et kas siit sõidab ka mõni auto
ja bensiini
müüa ütles et ei sõida laupäeviti. Nüüd ei saanud ööloom ega kallaloom enam
midagi aru aga müüa ütles, et kui nad jooksevad siis ehk jõuavad rongi peale
mis viib
neid Riia linna.
Nii siis hakkasid Ööloom ja kallaloom tagasi jooksma ja imekombel jõudsidki
rongi jaama ja said piletid ka ning rongi peale said nad ka ja
puha. Ning siis hakkaski pihta sõit Riia linna. Väljas oli juba kole pimedaks
läinud ja kallaloom pelgas ning puges hästi öölooma kaissu vagunis.
Ööloom ütles küll et ära karda midagi aga kallaloom oli ikka väga hirmul ja
isegi natuke nuttis. Aga siis jäi ta magama ja Ööloom tegi
kallaloomale pai. Kallaloom naeratas isegi natuke unes selle peale. Ja ümises
midagi läbi une, millest Ööloom mitte midagi aru ei saanud.
Küllap oli lihtsalt tal niiviisi hea.
Rong aina sõitis ja sõitis aga midagi ei juhtunud ning pikapeale jäi ka ööloom

magama ja ei ärganud enne kui väljas oli juba täitsa pime ja mitte midagi
näha ei olnud
rongi aknast. Ööloom tundis nälga ja võttis kotist saia ja nosis natuke seda ja
jõu natuke vett ka peale. Kallaloom ärkas ka selle peale ja küsis : "kus me
oleme?"
Ööloom vastas talle et rongis ja siis nad sõid ja jõid jälle natuke ja siis hakkas
kallaloom jälle kartma ja siis jäi ta jälle magama. Ööloomale tundus kallaloom
nii väga
kallis ja ta hakkas muretsema, et küll see Riia sõit võib olla paha mõte. Nad
sõitsid ja sõitsid aga midagi ei juhtunud ja ööloom jäi ka magama.
Siis ärkasid nad lõpuks jälle üles, kell oli juba palju ja varsti pidid nad juba

jõudmagi Riia linna. Ja hakkasidki tuled paistma ja Kallaloom
muretses, et kus me nüüd magama lähme. Ööloom mõtles et otsime hotelli ja
nii nad siis hakkasid üksteise võidu muretsema.
Lõpuks rong siiski peatus ja rongi juht ütles "Riia" ja ööloom ja kallaloom

hüppasid pingipealt üles ja kihutasid välja ja uudistasid kõike enda
ümber. Kallalooma silmad läksid hästi suureks ja armsaks ja ööloomale tegi
see natuke nalja. Kallaloom natuke pahandas ja siis ööloom enam
ei naernud ja siis nad võtsid teineteise käest kinni ja läksid hotelli otsima.
Kõndisid ja kõndisid aga ühtegi hotelli näha ei olnud. Ööloom tegi
kallaloomast pilti ja puha. Lõpuks ostsid nad telefoni kaardi ja siis helistasid
kusagile ja küsisid, et kus teil siin hotell on? Tädi ütles, et vaksalis.
Ja siis nad läksid rongi jaama tagasi aga ikka ei leidnud ja kui nad lõpuks juba
otsisid ja otsisid siis lõpuks väga hilja õhtul nad leidsid ka.
Kirjutasid ennast siis ja läksid siis kohe magama, sest see oli üks väga väsitav
päev olnud ja Kallaloomal oli nii uni. Siiski nad natuke sõid ka
veel. Ja jõid ja pesid ennast puhtaks ka ja siis ronisid voodisse ja võtsid
teineteist hästi kaissu ja nii oli väga hea magada. Soe oli neil niiviisi ka.
Siis enam ei olnudki Lätimaa kallaloomale hirmus vaid tore hoopis