Ööloom igatseb kallalooma

Üks kord kui ööloom oli väga haige, pidi kallaloom ära minema aga ööloom

üldse ei tahtnud et ta ära läheks ja siis ta hakkas kallalooma
metsikult igatsema. Nad kallistasid kohe hästi kaua ja siis kallaloom läkski,
kuigi lubas ruttu tagasi tulla, hakkas ööloom teda ikkagi metsikult
igatsema. Mitte midagi ei tahtnud teha ja lugeda ka ei viitsinud ega midagi. Ta
piilus natuke kapi ja põranda prakku ja telefoni taha ja istus
natuke number nulli peal ja sibas siin ja seal. Sõi isegi natuke suhkrut aga
ikkagi ei olnud hea. Ta isegi vaatas paar korda aknast välja ja mõned
korrad käis ka väljas aga kallalooma ikka ei olnud. Siis läks ta oma koju ja
istus voodile ja hakkas igatsusest kallaloomale kirjutama ja kui ta
niiviisi oli kirjutanud siis lõpuks hakkas ta ka luuletusi kirjutama ja siis ta
kirjutas kohe hästi palju luuletusi ja ööloom mõtles et ei tea kas
kallaloomale need ikka meeldivad. Ta lootis küll. Ta kirjutas need ilusasti
ümber ja mõtles, et kingib need kallaloomale. See peletas natuke
igatsust eemale ja varsti oli ta nii ähmi täis, et ei märganud kui kallaloom oli
juba tagasi ja siis ta jälle rõõmustas ja enam nii väga ei igatsenudki.
Nad kallistasid ja siis oli jälle kõik hästi. Ööloom tegi kavalat nägu aga
kallaloom üldse midagi aru ei saanud ja siis ta küsis, et miks sul nii kaval
nägu on. Ööloom aga ei vastanud ja ulatas kallaloomale hoopis ühe pisikese
paki ja kallaloom rõõmustas, et ta saab kingituse ja oli väga
meelitatud ja õhevil ka. Ta tegi paki ruttu lahti ja kui ta nägi mis seal sees oli
siis ta hüppas ja piuksus rõõmust ja kallistas öölooma ja siis hakkas
luuletusi lugema. Kui ta need kõik läbi oli lugenud kaks korda siis ta andis
ööloomale musi ja ütles, et need on maailma kõige ilusamad
luuletused mida ta lugenud on. Ööloom oli sellest kohe metsikult meelitatud ja
ta ütles et kallaloomast ainult saab nii ilusaid luuletusi kirjutada.
Siis nad istusid jälle maha ja sõid natuke suhkrut ja kallistasid jälle ja
kallaloom muudkui vadistas ja vadistas ja ööloom muudkui kuulas teda,
kallalooma oli ilus kuulata.