Ööloom ja kallaloom mere ääres.

Jälle kord ühel ilusal pärastlõunal kui pilvi taevas ei olnud ei olnud ööloomal ja

kallaloomal enam midagi põnevat toas teha ja nad hakkasid
mõtlema, et mis küll teha võiks. Nad olid just rändamast tagasi ja välja ka
puhanud ja siis nad mõtlesid, et läheks õige merele tere ütlema ja siis
kallaloomale meeldis see mõte ka ja nõnda siis otsustatigi võileivad kaasa
võtta ja jälle väiksele rännule minna.
Ööloom oli küll vahest üksikutel öödel vahel rannas käinud aga see ei olnud

ikkagi nii tore kui koos kallaloomaga minna. Kallaloom alguses ei
tahtnud üldsegi minna aga kui ööloom talle ninale musi andis siis oli ka
Kallaloom kohe kõigega nõus.
Noh võtsid siis võileivad kaasa ja hakkasid aga astuma. Nad trolliga ei osanud

veel sõita ja läksid jala. Pealegi oli kell ka juba nõnda palju, et
ükski aus kodanik enam linnas ringi ei kõndinud aga ööloom ja kallaloom olid
nii õhinal ja ähmi täis, et neid ei peatanud enam küll mittemiski.
Nad vadistasid rõõmsalt maast ja ilmast, nii et ööloom pärast küll midagi
sellest juttuajamisest ei mäletanud.