Kohtumine

Ühel öösel, kui kõik lapsed magasid tegi ööloom oma suured silmad täitsa lahti ja vaatas enda ümber. Ta oli pisut segaduses ja unine oli ta ka veel natuke. Aga peagi sai ta aru, et ta on põranda all, kus on tema kodu. Päeval ta sealt välja küll ei tule, sest talle ei meeldi eriti päikene. Tema armastab pimedat ja sellepärast tal ongi hästi suured silmad, sest muidu ei saa pimedas midagi aru, kui suuri silmi pole. Igal juhul toibus ööloom ehmatusest ja ronis praost välja. Pragu oli natuke kitsas ja ööloom jäi sinna kinni. Ta tegi mõned abitud piuksud aga see ei aidanud ega midagi. Korraga pani keegi tule põlema ja tatsas mööda koridori. Ööloom ehmatas koledasti ära ja vupsas põranda alla tagasi ning isegi värises natuke. Uksed tegid suurt müra ja siis värises kõik öölooma ümber. See ei meeldinud talle eriti. Lõpuks pandi tuled kustu ja kõik jäi siiski meeldivalt vaikseks jälle, kui ööloom oli peaaegu kõik oma lootuse juba kaotamas. Ööloom ronis praost välja, kuulatas hästi teraselt. Keegi sahistas kapis. Ta tegi väga üllatunud ägu ja väga põnevil oli ta ka. Temas kasvas uudishimu ja kui ta kartusest võitu oli juba saanud siis hiilis ta ettevaatlikult ja hääli tegemata kapi juurde. Ööloom piilus ukse alt sisse ja nägi ühte väikest armast olevust, kes istus lusika peal ja maitses üht uhkrutükki, mis oli karbi seest välja kukkunud. Ööloomale hakkas see loom kohe meeldima. Aga ta ei julgenud piuksugi teha. Ta vaatas, kuidas väikeloom sõi suhkrut ja nii oli väga hea seda kummalist elukat piiluda, sest üle pikka aja juhtus midagi põnevat. Korraga pööras kallaloom (sest nii oli ööloom teda mõttes nimetama hakanud) pead ja märkas teda. Mõlemad ehmatasid koledasti ära ja kallaloom lippas tassi taha peitu ja tegi ehmatuse tõttu ühe armsa piuksu kah veel. Kõige ilusama piuksu mida ööloom eales oli kunagi kuulnud. Sellest hetkest ta teadis, et peaks ige kallaloomaga tuttavaks saama. Ta läks ukse juurest ära, et mitte olla tüliks kallaloomale ja kõmpis telefoni juhtme juurde. Ta oli natuke kurb ka. Siis ronis ta mööda traati ülespoole natuke ja kui pool teed oli läbi, siis lasi ta lahti ja liugles mööda kaablit allapoole. See rõõmustas teda pisut aga mitte palju. Ta ei märganudki, et pisikesed silmad teda ukse vahelt piilusid. Kallaloomale oli ööloom ka üks ütlemata huvitav olevus ja armas ka. Ööloom liugles veel paar korda ja ronis siis lõpuks telefoni peale. Seal ei osanud ta midagi targemat teha, kui istus number kahe peale ja mõtles natuke järele. Telefon hakkas sellepeale vaikselt piuksuma. Kallaloom hiilis ukse juures natuke eemale, kus seisis üks tool ja kallaloom peitis ennast selle taha. Ööloom tegi nagu ta ei oleks seda märganud.