Ööloom hakkab kirjanikuks

Ega ööloom ei teadnud täpselt et mis see kirjanikuks hakkamine peaks õige

tähendama aga kuna ta oli leidnu sule ja kunagi ammu ammu
kusagilt kuulnud, et sellega peab kirjutama, siis mõtles, et juu see kirjanik siis
kirjutab. Noh mõeldud tehtud. Ööloom otsis endale vana ajalehe
tüki ja hakkas sinna kirjutama ja kirjutas hästi palju igasugu pisikesi vigureid.
Ise ta nendest midagi aru ei saanud aga kui Kallaloom tuli ja küsis,
et mis ta teeb? Siis Ööloom ütles, et kirjanik olen ja ma olen väga tähtis
tegelane ka veel. Vott. Kallaloom tegi hmm hmm ja läks jalutama aga
ööloom istus edasi ja lõpuks ta tüdines kritseldamisest ära ja mõtles et peaks
midagi põnevamat tegema. Nii ta siis hakkas kallalooma
joonistama. Ja kirjanikuks olemine talle ikka hästi ei meeldinud. Joonistaja
meeldis talle rohkem olla siis ta joonistas ja joonistas ja Kallaloom
hakkas juba mõtlema, et küll see ööloom on veider.
Kui ööloom tuli ja näitas kallaloomale pilti siis kallaloom punastas ja oli
meelitatud. Pilt küll ei meenutanud üldse teda aga sellest polnud lugu,
sest see ei lugenud midagi. Kallaloomale lihtsalt meeldis, et ööloom ei olnudki
teda ära unustanud. Ööloomale meeldis kallaloom ja siis ta
hakkaski lõpuks ainult kallaloomast pilte tegema ja nii sai ööloomast hoopis
kunstnik, mitte kirjanik. Hiljem kaotas ta sule ära ja siis oli ta mõnda
aega kurb aga igakord kui kallaloom teda kallistas siis läks see jälle üle, sest
kallaloom on nii hea mõtles ööloom igakord kui ta teda jälle nägi
või kui nad midagi ette võtsid.