Kallaloom ja ööloom lähevad ujuma.

Kord ühel kaunil suvisel päeval tahtsid nad minna ujuma. Ööloom oli sellst

palju rohkem vaimustuses, kuigi ta ei osanud ujuda. Kallaloomale
meeldis ka väga ujuda ga ta ei armastanud vett nii palju. Niisiis, said nad
kokku ja võtsid käest kinni ja hakkasid mere äärde minema.
Kõigepealt küsis kallaloom, et kas ööloom ikka võttis kaasa rätiku ja muud
vajalikud asjad. Ööloom vaatas kotti ja ei leidnud rätikut ja tegi
mossitavat nägu ning jooksis seepeale koju rätiku järele. Kallaloom ootas ja
tegi varbaga ringe tee peale. Kui lõpuks ööloom tagasi oli hakkasid
nad edasi minema ja läksid kuni jõudsidki mere äärde. Ööloom oli oma hea
tuju tagasi saanud ja hakkas lauluviisikest vahepeal ümisema.
Kallaloom seda laulu ei osanud ja ööloom pidi talle seda õpetama.
Kallaloomal oli väga ilus lauluhääl. Kallaloomal läks sellepeale ka meel palju
rõõmsamaks. Ja ööloom tundus ka armsam. Ööloom õpetas, et kõige
tähtsam on suu hästi lahti teha ja küll siis juba häält ka tuleb. Niimoodi
kallaloom ka tegi. Lõpuks, kui päike oli juba kõrgel taevas jõudsid nad päris
vee juurde.
Meri oli hästi sinine ja ilus oli olla ka. Kallaloom pani rätiku maha ja hakkas

kohe päevitama, see meeldis talle kõige rohkem. Ööloom päevitas ka natuke
tema kõrval
aga tal ei olnud sellist päevitamise tuju nagu kallaloomal. Ta ei püsinud üldse
ühe koha peal. Siis kallaloom pahandas temaga natuke, kuna ööloom oli talle
liiva silma
ajanud. Ööloom vabandas viisakalt ja siis nad kallistasid ja leppisid ära. Olid
isegi jälle õnnelikud. Ööloomale see meeldis ja siis rohkem ta ei tahtnud
päevitada ja
nad läksid koos vette. Meri oli jahe ja kallaloom piuksus armsalt ja võdistas
ennast. Külm oli ju ka. Ööloom aga sulpsas pea ees vette ja kui ta peanupp
jälle vee alt
paistis siis kutsus kallaloom teda enda juurde, sest üksi oli tal üsna kõhe
hakkanud. Ööloom natuke pritsis kallalooma ka. Kallaloom piuksus nüüd palju
rohkem ja ta
pahandas ka natuke aga nad naersid ja lõpuks võttis kallaloom oma julguse
kokku ja sulpsas vette. Ja siis ujus kallaloom veel kohe päris palju. Ta tundis
sellest
rõõmu. Nad ullasid ja pritsisid üksteist veega ja neil oli väga lõbus. Selle üle
oli ööloomal ka hea meel. Ööloom ujus vee alt kallalooma juurde ja kõdistas
teda.
Kallaloom hüppas hopsti kõrgele õhku ja ööloomale tegi see palju nalja. Ta
pidi oma kõhust kinni võtma, sest nii naljakas oli tal. Kallaloom uuris teda oma
kulmude
alt ja ta ei olnud sellega üldse rahul, et ööloomal nii palju nalja oli. Aga eriti
pahane ta ka ei olnud.
Lõpuks väsisid nad ära ja hakkasid merest välja minema. Nad tegid seda

hästi aeglaselt, sest mida rohkem kalda poole nad jõudsid, seda
soemaks ka vesi läks. Soe vesi oli hästi mõnus ja kalda juures nad olid hästi
madalas vees pikali mõnda aega. Siis hüppas ööloom püsti ja nad
jooksid võidu liiva peale. Kallaloom kuivatas ennast ruttu ära aga ööloom lasi
päikesel ennast kuivatada, sest ta oli ikkagi enda rätiku maha
unustanud. Kallaloom kuivatas siiski öölooma selga ja ööloom kuivatas
kallaloom selga ka. Kõik see sahmerdamine oli teinud nad väga
uniseks. Nõnda nad pikutasid rätikute peale ja jõid magama. Ööloom võttis
kallalooma kaissu ka natuke. Kui nad lõpuks ärkasid, siis oli juba
päike väga madal. Peaaegu oli ära kadunud. Ainult natukene oraanzi tükki
oligi veel näha. Kõht oli ka jube tühi neil ja nõnda nda otsustasid, et
hakkavad ruttu koju tagasi minema. Ööloom pakkis kõik asjad kokku ja tassis
kallaloma asju ka, sest kallaloom nii palju ei jaksanud tassida.
Kallaloom andis ööloomale musi põse peale selle eest ja ööloom oli õnneli. Ta
saatis kalla tema kapi ukseni ja siis läks ise oma põranda
prakku ja jäi mõnusalt magama. Aga öösel ärkas ta üles, et oma öölooma
asju ajada.