Kuidas ööloom ja kallaloom uisutamas käisid
võtsid siis kaks tibatillukest olevust ennast kokku ja otsustasid koos nina õue pista. Ööloom oli sellega kohe päri aga kallaloom oli natuke ettevaatlik.
Ta oli ühe korra akna juures käinud ja siis oli tal hakkanud kole külm. Külm ei meeldinud üldse kallaloomale ta tahtis hoopis soojas istuda ja ei tahtnud üldse välja minna.
Aga kallaloomale meeldis veel hirmsasti uisutada aga uisutada ei saa üldsegi soojas toas. Kallaloom ütles siis ööloomale, et ta tuleks temaga õue. Paneme soojalt riidesse ja lähme õue ütles ta. Ööloom ütles talle et oota natuke, mul on tegemist ja nokitses tikuga põrandaaugu sees. Kallaloom sai pahaseks ja hakkas turtsuma ja läks oma kapi ja pani
suhkrutoosi mürtsuga kinni. Ööloom hakkas jällegi kahetsema ja ta vudis kallaloomale järgi. Puges tema juurde suhkrutoosi ja hakkas siis kallalooma lohutama, et ta tahab küll
tulla ja see tegi kallalooma jälle kohe terveks. Kohe väga terveks. Kallaloom läks kohe väga õhinat täis. Aga kallalloomal ei olnud uiske. Ööloom ütles jällegi et tal on kaks paari. Ühed sobivad just Kallaloomale. See sobis tõesti väga hästi kallaloomale ja nii nad viskasid uisud üle õla ja hiilisid üle põranda ukse poole. Uks oli kinni. Ööloom nügis julgelt seda varbaga aga mis on kinni, see on kinni. Ei midagi ei juhtunud. Kallaloom tegi siis kavala näo pähe ja ütles et ta teab võlu sõnu. Ööloom tegi suured silmad. Ta ei oleks seda
eales uskunud, et kallaloom võib neid sõnu teada. Tema ei teadnud ju. Imelik on see kallaloom mõtles Ööloom. Aga kallaloom ei teinud temast välja ja ütles midagi salapärast, millest ööloom aru ei saanud ültse. Ja ennäe! Uks läks lahti. Väike pragu tekkis tegelikult aga just nii suur et Kallaloom ja Ööloom sealt läbi mahuksid. Nad lipsasid õue. Aga siis
puhus väike tuule hiil neile vastu ja kallaloomal hakkas hirmus külm kohe. Ööloom kallistas kallalooma ja see tegi natuke sooja ka. Nii nad sibasid siis kiiresti lombi poole. Lombpi aga ei paistnud kusagil. Vaatasid siis ringi ja nägid midagi läikivat ukse kõrval. See oli väga suur ja kõrge. sinna ei saanud peale ka hüppata. Nii suur oli see ka. Keegi ei teadnud
täpselt et mis asi see küll olla võiks. Tuli välja et Ööloom teadis. Ööloomale tegi see natuke nalja, et Kallaloom ise selle peale ei tulnud. Kallaloom natuke jonnis selle peale. Ööloom jonnis ka, sest ta tahtis ka kordki olla natuke tark. Kallaloomale läks pikapeale ja ka külma tõttu jonni tuju imekiiresti üle ja siis nad hakkasid ronima mööda seina. See oli vaevaline. Kallaloomal ei õnnestunud kuidagi kinni hakkata kusagilt. Ööloom aitas teda natuke. Ja lõpuks suure pusimise peale oli Ööloom üles saanud ja viskan nööri jupi alla Kallalooma poole. Kallaloom ei saanud midagi aru. Milleks see nöör mõtles ta. Ööloom sikutas nööri üles, nägi et Kallalooma polnud külge hakkanud viskas selle jälle alla tagasi. Kallaloomale hakkas väike mõte pähe tulema ja ta pani nööri endale ümber keha. Siputas jalgadega ja Ööloom tiris nii et higimull tuli otsaette. Lõpuks ta sai Kallalooma ka üles ja tuli välja, et selle asja peal oli jää. Mitte väga suur lomp, mis oli lume alla jäänud vaid natuke pisem aga siiski suur jää. Kallaloom võdistas ennast natuke külma käes ja puges Öölooma taha varju tuule eest. Ööloom ei kartnd midagi. Ta võtis uisud ja pani jalga. Kallaloom istus ääre peale ja tema pani ka uisud jalga. Öölooma uisud natuke pigistasid. Kallaloomal aga olid uisud väga parjad ja ta sai kohe rõõmsaks. Tõusis püsti ja hakkas libisema, ise itsitas suurest rõõmust. Ööloomal oli jalgadel natuke valus aga ta ei teinud midagi välja ja võttis ühed uisusammud ja tegi liuglemise teisele poole ämbri otsa. Haaras äärest kinni ja jäi sinna kallalooma ootama. Kallal aga oli aega küll. Tema tiirutas koha peal ja siis ta hakkas suuri tiire tegema. Suured tiirud ja hirmus kihutamine meeldis Kallaloomale metsikult.
....
mis aga edasi sai seda loe homme
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment